Lapual elav aserbaidžaanlane Fazil on aastaid valanud pisaraid.
Fazil ja Hannu kohtuvad esimest korda 2016. aasta kevadel Lapua raudteejaamas. Põhjamaa lagedal väljal takistamatult paistev päike annab jõudu, käepigistus on mõlemal tugev. Hannu on reisinud Lapuale, et kõnelda nelipühakoguduse korraldatud põgenike õhtul. Naabervalda Kauhavale on asutatud vastuvõtukeskus endisesse lennuväekooli ning keskuse elanikele minnakse varsti bussiga järele, et tuua neid õhtusele üritusele. Kui Hannu kuulis, et Lapua nelipühikogudusse kuulub üks aserbaidžaani mees, kutsus ta tolle üritusele kaasa rääkima sellest, kuidas temast sai kristlane.
Osman vaatas veidi murelikult oma naist Mahirat. See püüdis peita oma pisaraid, pöördudes teistest eemale, keskendudes askeldama lõputute majapidamistegevustega. Pere kümnest lapsest seitsmes, Fazil, oli just visanud paar õelat juudi anekdooti, nii nagu aserbaidžaani poistel tavaks. Juutide haritus ja hea ühiskondlik positsioon tekitasid kadedust, mis vallandus pilkamises.
Fazil märkas vahel ka ise, et emale meeldis mõni nali veel vähem kui teine. Ema ei öelnud küll kunagi midagi, vaid lihtsalt keeras kurvalt selja. Poeg ei jäänud küsima ema mõtteid, vaid ruttas tavapäraselt tööle, mida ta tegi alati pärast koolist jõudmist. Ta korjas vaesele perele lisateenistust Agadashi metsadest, mis oli lõputu varaait. Ta korjas ämbrite viisi pirne, viinamarju, viigimarju, granaatõunu, ploome ja kastaneid ning müüs neid turul. Agadashi rahvarohkes raudteejaamas ostsid reisijad tema plekkämbrist meeleldi söögiks soolvees keedetud maisitõlvikuid. Kui saagikoristajad olid töötanud põllul, võis Fazil käia korjamas põllule jäänud tõlvikud niisama.
Poisil oli vanematest kahju, kellel oli nii palju suid toita. Raha ei jätkunud kunagi kõikide laste jalatsite ja koolivahendite jaoks. Miilitsana töötav isa ja kodus lapsi hoidev ema võtsid poja abi tänuga vastu.
Kaukaasias Euroopa ja Aasia vahel asuv aserite maa oli pikka aega šiitliku Iraani mõjusfääris. Seetõttu oli suurim osa aseritest šiiamoslemid. Osman ning tema naine ja lapsed olid aga sunniidid. Või vähemalt näis see nii.
Enne Teist maailmasõda sai Aserbaidžaanist Nõukogude Liidu osa. Fazil ei kuulnud kommunismi juurde kuuluvast usuvastasusest suurt midagi ega hoolinud sellest. Nõukogude Liidu moslemienamusega vabariikides sai islamiusku praktiseerida peaaegu samamoodi nagu varemgi. Moskvast jälgiti, et kümned miljonid moslemid – aserid, kasahhid, kirgiisid, tadžikid, turkmeenid ja usbekid – teeksid põldudel ja tehastes tööd isamaa hüvanguks, nii nagu juht Leonid Brežnev käskis. Palgaks said nad kummardada Meka poole ja lugeda Koraani. Suurem osa mošeesid siiski suleti.
Fazil ei tundnud kedagi, kes oleks korraliku seltsimehe kombel Jumalat eitanud, kuid usust ei räägitud siiski kuigi palju. Paljud ümbruskonna lapsed käisid islamikoolis, medreses, kuid Osman ei tahtnud sinna oma lapsi panna. Suguvõsa tähistas küll islami pühi, kuid muul ajal oli usuline kasvatus tagasihoidlik. Alles täiskasvanuna mõistis Fazil oma isa mõõdukuse põhjust.
Pühade ajal korvati usklike kõnede vähesus ülirohkete toidukogustega. Kui oli ramadaan ja päikeseloojangu hetk, hakkas köögist tulvama viinamarjaleherulle, küpsetatud kana riisiga, granaatõunu, pähkleid, kuivatatud puuvilju ja magusaid küpsetisi.
Fazil ei hoolinud pühade sügavama tähenduse üle juurdlemisest, vaid keskendus sellele, mida nägi ja maitses. Ebaausat äri ajav kelmist mulla ajas teda aga närvi.
“Mis õpetaja see selline on, kes hirmutab teisi põrguga, aga ise ei usu selle leekidesse üldse!” vihastas Fazil.
Kui Fazil sai 18-aastaseks, surid mõlemad tema vanemad. Ema suri südamehaigusesse ja isa peagi pärast teda leinast. Nelikümmend päeva pärast isa surma sai Fazil kutse armeesse. Ta teenis kaks aastat seersandina kasarmute ehitusplatsil Amuuri jõe ääres Hiina piiri lähedal.
Stalin oli 1930. aastatel asutanud samasse piirkonda oma versiooni juutide tõotatud maast. Juutide autonoomne oblast Siberi idaosas tõi paljudele meelde sundpagenduse. Fazili arvates näitas see reservaat, et Stalin oli juutide sõber ja tahtis neid Hitleri vaenamise eest päästa.
Juudi vabariigi pealinna Birobidžani tänavatel räägiti palju jidiši keelt. See kõlas nii, nagu vesi pritsiks vastu kaldakive linnast läbi voolavas jões. Jidišit kuulates tundus Fazilile, et inimesed olid nagu voolus keerlevad lehed, mida keerutasid neist palju suuremad jõud. Mõned jõud olid head ja teised kurjad, ning alati polnud lihtne vahet teha, kummaga oli tegu.
Kui ajateenistus oli läbitud, reisis Fazil rongiga ligi kümme tuhat kilomeetrit tagasi oma pere juurde Agdashi. Oli hea tunne olla koduteel.
Pärale jõudes sai ta karmi uudise. Õed-vennad olid müünud kogu nende vanemate vara ja jaganud raha omavahel. Fazilil polnud kohta, kuhu minna, ja talle ei kuulunud muud kui seljas olev sõjaväevorm.
Ta raevus ega tahtnud oma sugulasi enam kunagi näha. Ta sai naabrilt kingituseks raha sõidupileti jaoks ja lendas Leningradi. Alles lennukis hakkas ta mõtlema, kuidas ta suures linnas hakkama saab, tundmata seal kedagi.
Nälg tegi leidlikuks. Ta otsustas proovida seda, mis tal oli varemgi õnnestunud, ja hakkas turumüüjaks. Hommikuti ostis ta hulgilaost värskeid puuvilju ja köögivilju ning müüs neid terve päeva ühel Leningradi arvukatest turgudest. Tulu oli aga nii väike, et sageli ei piisanud sellest isegi kõige odavama öömaja jaoks. Sellegipoolest oli tal kahju lastest ja vanuritest, kes hulkusid turgudel ringi, otsides midagi söödavat, kõhud korisemas, ja andis neile oma letilt midagi hulgihinnast odavamalt või isegi tasuta.
Pärast aastast turumüüjana kiratsemist otsustas Fazil proovida midagi muud. Ta kolis tunnise sõidu kaugusele Volossovo linna ja sai tööd ehitusettevõttes.
Esimene tööülesanne oli firma reklaamsiltide värskendamine koos noore reklaamikunstnikuga. Fazil vaatas tüdruku sujuvaid liigutusi, kui too lisas värvi pleekinud tähtedele. Tüdruku nimi oli Elviira. Fazil tundis end uues töös suurepäraselt.
Kui armas tumedajuukseline neiu järgmisel hommikul ehitusplatsile maalima ei ilmunud, läks Fazil kohe asja uurima, miks teda näha pole. Teel olles imestas ta, kas selline tunne ongi olla armunud.
Elviira elas sinises puumajas. Uksel imestas tüdruku ema, kust see lokkis juustega vuntsikandja Ingerimaale oli potsatanud ja mis asja tal nendega küll olla võiks.
“Elviira, homme pead sa tööle tulema!” hüüdis Fazil tüdruku ema õla tagant.
Järgmisel päeval ilmus Elviira tööle närvilisena. Ta nägi välja, nagu oleks püüdnud koguda julgust midagi öelda.
“Kuule, Fazil, ma tahan, et sa teaksid, et mina usun Jeesusesse, kes on Jumala Poeg ja sündis maailma meid päästma,” paiskas Elviira lõpuks sõnad suust.
Ta teadis, et Fazil oli moslem. Kõik aserbaidžaanlased olid. Elviira sõnad panid Fazili suu ammuli vajuma. Need tundusid lapsikud, kuid ei kustutanud tema kiindumust.
Elviira kuulus Gatsina nelipühakogudusse, mis oli saanud enda kasutusse räämas tellishoone keisrinna Katariina Suure ehitatud palee pargis. Kuutsadat ruumi hõlmavat paleed oli ümbritsenud kaunis inglise aed ja tihe mets. Sakslased olid palee Teises maailmasõjas hävitanud ja seda ümbritsevad väikesed tellishooned olid jäetud lagunema. Tsaariajal oli neis peetud hobuseid ja jahikoeri. Gatsina võimud olid andnud nelipühakogudusele loa renoveerida üks hoonetest oma kogunemispaigaks.
Tööd oli tohutult, kuid indu ja ühtsustunnet oli veelgi rohkem. Koguduseliikmed kogunesid ehitusplatsile reedeti pärast tööd ja veetsid seal kogu nädalavahetuse. Nad ehitasid, tegid süüa ja palvetasid koos. Pastori kodu põrandad olid öösiti täis magavaid talgulisi.
Elviira lubas Fazilil endaga nädalavahetuse reisidel kaasas käia. Kuhugi mittekuuluv mees tundis end üle pika aja justkui pere keskel. Ta nautis seltskonda kuulumist ja rügas rasket tööd teha vähimagi kaebuseta. Kui tööd õhtul lõpetati ja kogudus hakkas palvetama, jäi Fazil tagapool kuulatama. Tema meelest oli kristlaste palve kummaline, kuid ta ei arvustanud seda kunagi valjusti.
Kui Fazil ja Elviira teatasid oma kavatsusest abielluda, muutus koguduse suhtumine Fazilisse. Elviirat hirmutati väitega, et moslemid on mitmenaisepidajad ja et esimene naine unustatakse lõpuks vaid üheks paljude seas. Samuti kahtlustati, et Fazil kasutab uimasteid tee hulgas. Abielu registreerimise avaldused olid aga juba perekonnaseisuametisse viidud.
“Sa pead siit ära minema, sa ei tohi enam kunagi meie kogudusse tulla!” nõudis pastor Fazililt.
Fazili meelest oli pastor ebaõiglane.
“Kui see oleks sinu kodu, võiksid sa minuga nii teha. Aga et see on kogudus, ei saa sa mind siit välja visata. Mind on juba kord minu kodust välja visatud. Siit ei lähe ma kuhugi,” vastas Fazil haavunult.
Surve oli aga nii tugev, et abieluplaanid tuli tühistada. Kui ka Elviira vanemad ei tervitanud Fazilit enam oma kodus, juhtus midagi erakordset. Elviira vihastas.
“Mina lähen siis ilma loata Faziliga kaasa, ja eks me maandume seal, kuhu maandume!” ütles Elviira trotslikumalt, kui ta ise oleks uskunud.
Fazil oli aga teisel arvamusel. Ta teadis, mis tunne on elada ilma sugulaslike sidemete ja pere pakutava turvatundeta.
“Me ei saa ühist elu niimoodi alustada, selleks on vaja su vanemate õnnistust. Ma ei taha, et sa rikuksid suhted oma perega.”
Fazil vahetas töökohta, et neil oleks lihtsam teineteist unustada.
Aasta pärast nägi Fazil eriskummalist und. Pööningult tuli redelit pidi alla Gatsina nelipühakoguduse pastor, käes mahlakas punane õun.
“Võta see õun ja sööge see koos Elviiraga ära. Kui olete selle söönud, abiellute ja saate lapse. Lapsel saab kaenla all olema sünnimärk, samasugune nagu tema emal,” ütles pastor unes Fazilile.
Uni oli nii elav, et magaja ärkas üleni higisena. Ta ei suutnud mõista, milles asi.
“Kas see on mingi meelepete või räägib Jumal minuga?” pomises ta endamisi, tõmmates kiiresti pükse jalga. Esimene buss Elviira töökoha suunas läks pool kaheksa ja ta tahtis jõuda sellele. Kui Elviira Fazilit nägi, ta ehmatas.
“Mis sinuga juhtunud on?”
“Elviira!” hüüatas Fazil.
“No mis on?”
“Kas sul on sünnimärk parema kaenla all?”
Elviira sattus segadusse ja imestas, kuidas Fazil võis sellist asja teada. Nad polnud kunagi teineteise seltsis olnud väheste riietega.
“Vasta! Kas on?” nõudis mees.
“On.”
Fazil langes põlvili Elviira kabineti põrandale. Ta nuttis ja rabeles ega suutnud püsti tõusta. Elviira oli hämmeldunud ja tundis kergendust, et just sel hetkel ei olnud kellelgi tema juurde asja.
Kui Fazil püsti tõusis, tundus talle, et ta ei suuda kõndida. Selle asemel tundis ta ennast lendamas.
Gatsina koguduse pastor tahtis Faziliga rääkida, et saada teada, mis temaga oli juhtunud. Kui Fazil teatas kindlalt, et soovib astuda kristlikku usku, nõustus pastor ta osadusse tagasi võtma. Ristimispaigaks valiti Leningradi lähedal elava kogudusevanema aed, kus oli ristimisbasseiniks sobiv parditiik. Kuna Mihhail Gorbatšovi algatatud glasnost – avalikustamise aeg – polnud veel päris alanud, viidi ristimine läbi öösel võimude eest salaja. Lisaks koguduseliikmetele olid sündmuse tunnistajateks üksnes prääksuvad pardid.
Pulmad korraldati Elviira pere sinise maja aias. Kui noor naine jäi ootama oma esimest last, elas kogu suguvõsa ja kogudus põnevusega kaasa, kas beebil on kaenla all samasugune sünnimärk nagu emal, nagu Fazil oli unes näinud.
Oli küll. Väike laiguke paljastas, et paljudel oli Fazili suhtes ikka veel olnud eelarvamusi. Alles nüüd uskusid nad, et Jumal armastab ka aserbaidžaanlasest endist moslemit.
DANIELLE MIETTINEN
Raamatust „Hän kutsui minua”.
