Arvan, et silmapiiril kõrgub tume hiidlaine. See on vaenulikkuse ja tagakiusu laine, mis tabab kirikut. Me pole harjunud ootama tagakiusu. Teades, kui ohtlik ja raske tagakius võib olla, valutan südant USA pärast. Tähtsaim on südame ettevalmistamine, et jääda lõpuni ustavaks.
Valmis püsima
Tere kõigile! Oleme rääkinud hirmu ja solvumise ohust, mis võivad meil jalad alt lüüa, kui me pole valmis raskusteks. Täna tuleb juttu teisest suurest ohust, milleks on lõbuhimu.
Kui oleme surve all, võime hakata igatsema lõbustusi. Tihti selleks, et põgeneda või leida leevendust. Uuringud on näidanud, et pingeseisundis hakkab aju otsima midagi muud, millele keskenduda.
Kui stressihormooni kortisooli tase on väga kõrge, on aju naudingukeskus üliaktiivne ning otsib hedonistlikku stiimulit. See võib olla mõni aine nagu uimastid, alkohol, suhkur, või mingi käitumuslik stiimul nagu liiderlikkus, pornograafia, meelelahutus, sotsiaalmeedia, hasartmängud, poodlemine, liigsöömine. Kokkuvõttes kõik see, mis aitab meil põgeneda või matta pea liiva alla.
Pole imestada, et paljud neist tegevustest kasvasid märgatavalt koroonaaja pikaleveninud pinge mõjul. Jeesus hoiatab usklikke selle eest. Tuletan meelde, et see toimub tagakiusu ja suureneva surve mõjul.
Ta ütleb: “Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt…” (Lk 21:34).
Oht taotleda lõbustusi on meie ühiskonnas veelgi suurem. Ameeriklastel on väga häid väärtusi, aga ka väga jumalatuid väljendusi. Mõelge sellele, kuidas mõjub Hollywood. Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud, aga meil arvatakse, et väärime seda, et meil on õigus keelduda raskustest.
Julgen väita, et lõbuhimu ja eneseteostus on paljude jaoks ülimad eesmärgid: nii et saan teha seda, mis mulle meeldib. Mu tunded ja soovid määravad minu tuleviku ja tõe. Raskuste korral lähen ja otsin mõne ohutu koha, sest kes endast hoolib, väldib kannatusi.
Selline mõtteviis on imbunud ka kogudusse. Paljud kristlased mõtlevad: “Jumal tahab, et ma oleksin õnnelik.” Seda küll, aga see pole veel kõik. Jeesuse tee on midagi muud. Ta ootab, et kannataksin vabatahtlikult Tema nimel. Ta ütleb otse, et raskused kuuluvad Tema järgimise juurde. Ma ei saa teha seda, mida mina tahan, vaid peaksin elama nii, kuidas Tema tahab. Pole kuhugi peitu pugeda.
Raskuste tulles pean vastu pidama, kui just Issand mind ei vabasta. Mu tõeline kaitse on taevane. Meie ühiskonna põhiväärtused on vastuolus sellega, mida eeldab Jeesus. Seda enam on vaja õpetada surve all vastu pidamist.
Mõni aasta tagasi palvetas minu eest mu sõber Catherine: “Tulevikus teatakse sind püsivuse põhjal.”
Mõtlesin sedamaid: “Oh ei! Ma tahaksin, et mind teatakse toimunud imede, päästetud hingede või millegi sellise järgi, mitte püsivuse tõttu.” Sest sõna “püsivus” viitab millelegi, mis on seotud vastupidamisega raskustes.
Mõni aasta hiljem, kui olin vanglas hakanud murduma, meenus mulle see sõna püsivusest. Hakkasin pidama palvevõitlust: “Jumal, kasvata mu sitkust.” Ma tõeliselt vajasin seda.
Alguses, kui mu ema lubati mind vaatama, istusin tema vastas ja nutsin: “Vaata, ema, mida nad on teinud. Mu süda on kildudeks. Ma ei suuda pisaraid tagasi hoida. See on talumatu.”
“Jah, see tekitabki pisaraid, sest see ongi raske,” vastas ema. “See on ju kannatus. Kui see poleks valus, siis see poleks kannatus.”
Vanglas olla oli palju raskem, kui ma arvasin. Oleksin tahtnud kogeda rohkem armu. Seda küll oli mingil määral, aga ma olin tegelikult ääretult nõrk, ängistatud, üksinduses ja hirmunud.
Mõtlesin Jeesusele, kuidas Ta piinles Ketsemani aias ja kuidas ingel Teda kinnitas. „Kui tuleks ingel ja lohutaks ka mind, oleks sellest tohutu abi,” arvasin.
Norine osutas aga sellele salmile: “Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks” (Lk 22:44).
See toimus pärast seda, kui ingel oli Teda külastanud. Ehkki taevast oli saabunud ingel ja Teda kinnitanud, oli Jeesusel ikkagi väga-väga raske. Kui Temal oli raske, siis ei peaks ma imestama, et ka minul on raske.
Seetõttu oligi püsivuse kasvatamine minu puhul niivõrd tähtis. Samamoodi sinu puhul. Lähenev surve ja kitsikus eeldab meilt, et oleksime sitkusele orienteeritud ‒ nii saame jääda ustavaks.
Kui lugesin vanglas Piiblit, märkasin, et Jeesus räägib väga palju püsivusest ja vastupidavusest. Evangeeliumides ütleb Ta jüngritele: “Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse” (Mt 10:22; 24:13).
Veel öeldakse: “Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge” (Lk 21:19).
Ilmutusraamatu seitsmele kogudusele ütleb Jeesus, et ainult need, kes võidavad ehk jäävad püsima, saavad kätte Tema tõotused.
Kogudusele Smürnas, kus minagi vangis olin, ütleb Jeesus: “Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!” (Ilm 2:10).
Uues testamendis on palju selliseid salme. Hoiatus on antud tagakiusu kontekstis. Toon välja paar püsivuse kohta käivat tõde.
Esiteks on püsivus tahtlik otsus. Üks mu poegadest tegi hiljuti läbi katsed, et pääseda sõjaväe eliitüksusesse. Meeste füüsilised võimed pandi viimseni proovile. Taheti tegelikult näha, mida nad teevad siis, kui nad on kurnatud. Kas nad jätkavad või annavad alla.
Mu poeg pingutas nii palju, et sai kuumarabanduse. Tema kehatemperatuur oli 42 kraadi. Ta oli deliiriumis, ent jätkas, kuni kaotas teadvuse. Otsusekindlus viis teda edasi ka siis, kui ta keha enam vastu ei pidanud.
Paulus julgustab Timoteost mõtlema nagu sõdur. Ta õhutab oma õpilast võtma eeskujuks teda ja olema valmis taluma tagakiusu.
Ka mina pidin õppima vanglas selliselt mõtlema. Mu esimesel vangla-aastal toimus murdumine, teisel ülesehitamine. Varem kirjeldasin, et pöördepunkt saabus siis, kui otsustasin võidelda enda ja Jumala suhte eest.
Oleksin peaaegu kaotanud. Ütlesin: “Ma jooksen Sinu järele, Jeesus. Ja kui ma ei saa joosta, siis ma rooman. Ma järgnen sulle ükskõik kuidas.”
See polnud tunnete ajel. Mind oli äsja viidud rangeima režiimiga vanglasse. See ei tõotanud midagi head. Mu tunded olid segamini. See otsus oli tehtud tahte ajel.
Pärast otsust tundsin end endiselt nõrgana, maasse tallatuna. Pidin jääma oma otsusele kindlaks päev päeva järel. Püsivus tähendab teha teadlikke otsuseid, mis on vahel risti vastu oma tunnetele. See aga nõuab otsusekindlust, sihipärasust, distsipliini.
See näeb välja nii nagu Paulus ütleb Filipi kirjas: “Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma” (Fl 2:21).
Aga mis siis, kui Jeesuse huve teenib kõige paremini see, et ma olen vanglas? Teadsin, et Jumal tahab näha mind alistumas. Nii algaski minu igapäevane võitlus alistumise nimel.
Hommikul ärgates kogesin hirmu ja meeleheidet. Siis aga hakkasin võitlema selle eest, et öelda: “Ma olen valmis jääma vanglasse ka siis, kui see teenib Sinu huve.”
Enamasti suutsin seda päeva lõpus teha ja kogesin teatud rahu. Järgmisel hommikul ärkasin aga sama hirmu ja meeleheitega ning võitlus algas uuesti.
Kuna ma venitasin päevast päeva oma alistumis- ja püsivuslihast, kasvas minus teatud otsusekindlus ja jõud, nii et vanglast vabanedes olin tugevam kui sinna minnes.
See toetab mu järgmist punkti. Püsivus ei ole ühekordne otsus. See on otsus, mille juurde tuleb ikka ja uuesti tagasi pöörduda.
Olgu öeldud, et ma ei ole väga distsiplineeritud inimene. See polnud minu jaoks kerge. Pidin vaeva nägema, kõvasti pingutama.
Kolmandaks. Kui ma jään meelekindlalt oma otsuse juurde, siis kasvatab see mind aja jooksul. Ma kasvan selles, mille juures viibin.
Oli mitu tegevust, mida olen kirjeldanud ja mis aitasid mind ennast Jumalas üles ehitada. Näiteks otsustasin iga päev pool tundi ülistada. Vahel ei olnud tahtmist seda teha, aga ma teadsin, et see on õige. Kui ülistusega jätkasin, kasvatas see mu meelekindlust ülistada ükskõik millises olukorras.
Sundisin ennast ka tantsima päevast päeva külma, palavuse või vihma käes. See oli sõnakuulelikkuse tegu. Kui seda järjepidevalt tegin, tahtsin üha rohkem kuuletuda.
See sundiski mind voodist välja, kui olin masenduses Türgi valitsuse plaani pärast määrata mulle kolm eluaegset vanglakaristust. Ma tantsisin, kuigi mul oli valus. Mu sõnakuulelikkus kasvas ning seda oli lihtsam rakendada.
Otsustasin laulda oma südamelaulu, mille kirjutasin Jeesusele vanglas. Laulsin seda iga päev. Ma pidevalt laulsin, et tahan elada selle päeva nimel, kui kord seisan Tema ees. Siis ma hakkasingi selle päeva nimel elama. Ajapikku kasvas jumalakartus ja avanes igavikuline perspektiiv.
Nii see läheb. Tee otsus ning jää kindlalt selle juurde püsima. Nii hakkab sinu sees midagi kasvama.
Tahan väljendada, mida püsivus minus muutis. 2018. aasta juuli lõpuks olin viibinud korrumpeerunud kohtu kolmel istungil. Kuigi USA valitsus avaldas neile tohutut survet, istusin ma endiselt vanglas, roidunud palavuse tõttu. Ei mingit lootust.
Jõudsin piiblilugemisega Johannese 18:12 juurde. Seal hakkab Peetrus Jeesuse kinnivõtmisel vastu. Jeesus ütleb talle: “Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?”
Need sõnad jäid järgnevateks päevadeks mu mõtetesse kõlama. Kirjutasin Norine’ile nii.
See lause kõlab mu peas üha keset lakkamatut heitlust alistumise pärast selle nimel, et võtta tänuga vastu kõike, mida Jumal selle vangistuse kaudu kavatseb.
“Eks ma pea jooma sellest karikast.”
Tahan juua sellest karikast ustavalt, juua see tilgatuks. Aga ma imestan: “Issand, olen joonud sellest karikast ligemale kaks aastat. Kui kaua veel?”
Ent jäägu ma ustavaks lõpuni. Tahan olla valmis jooma sellest karikast ‒ jooma veel ja veel. Kuidas saaksingi teisiti? Tahan olla sõnakuulelik poeg.
See oli viimane kiri. Mul polnud aimugi, et juba järgmisel päeval viiakse mind üle koduaresti. Aasta varem, kui mind rangeima režiimiga vanglasse viidi, olin puruks löödud. Nüüd aga olin valmis jooma kannatuse karikast.
Ma ei jõudnud selleni ühe-kahe päevaga. See oli järelejätmatu püsivuse tulemus. Kuidas jääda püsima? Kuidas arendada püsivuse mõtteviisi?
Kinnipidamise alguses sain sõnumi: “Öelge Andrew’le, et tema varasem püsivus on praeguse hetke jaoks.”
Oleksin meelsamini kuulnud: “Andrew saab peagi vabaks.”
Ent ma hakkasin sellele mõtlema ja nägema, et iga kord, kui olin olnud raskustes, pannud vastu ja jäänud püsima, olin saanud tugevamaks. Järgmise raskusega veelgi tugevamaks. Kõik see oli valmistanud mind ette raskeks vanglakatsumuseks.
Sama kordus vanglas. Iga kord, kui olin lüüa saanud ja jalule tõusnud, ehitati sellega üles mu püsivust, laoti peale järgmine kiht. Toimus järkjärguline kasvamine. Astusin iga päev väikeseid samme.
Tahan öelda, et püsivus kasvab selle rakendamise teel. Ole juba praegu ustav väikestes asjades.
Tihti mõtleme liiga suurelt: “Olen valmis Jeesuse nimel surema!” Väidame end olevat valmis.
Pahatihti ei mõtle me väikestele asjadele, mille eest maksame iga päev ja palju väiksemat hinda. Kuid just need valmistavad meid ette suurteks asjadeks. Jeesus rõhutas, et kes on ustav väikeses, see on ustav ka suures.
Palu armu, et jääda püsima. Tegelikult lähtuvad kõik meie pingutused Jumala ustavusest. Me ise ei peaks vastu ja Ta ei eeldagi seda. Tema on see, kes meid läbi kannab, ja me peaksime sellele lootma.
Kuid ärme unusta, et Jumal ootab pingutust ka meilt. See võib olla väga raske, et viia meid võimete piirini või kaugemalegi. Peame seadma eesmärgi vastu pidada.
Lõpetuseks tahan paluda sulle seda, mida palusin vanglas lugematuid kordi endale ja oma perele.
Taevane Isa, vala oma poegade ja tütarde peale see julgus, jõud, kindlus, lootus, vastupidavus, vankumatus ja püsivus, mis oli Jeesusel. Nii et jookseksime võidujooksu ja lõpetaksime edukalt: et olla kaunis pruut, kes on puhastatud ustavuse ja kuulekuse tules, läbikatsutud ja väärt oma armastatud Jeesust, Aukuningat.
Aamen.
Järgmisel korral räägime pettuse ohust ning Jumala strateegiast, mis meid ja kogudust kaitseb.
ANDREW BRUNSON
TV7 saates „Valmis püsima”
