Soovin veel midagi jutustada Taanielist, sellest, kuidas ingel tuli tema juurde ja ütles, et Jumal armastab teda. Sellest räägitakse Taanieli raamatu kaheteistkümnendas peatükis.
Üks teine ingel oli varem käinud tema juures ja öelnud sama. Arvatakse, et see oli seesama ingel, kellest räägitakse Ilmutuse 1:13, kuidas ta tuli Johannese juurde Patmose saarel.
Inimesed muidugi mõtlesid, et Johannes oli Patmosel täiesti üksi. Kuid ei, Jumala ingel oli koos temaga. Nii oli ka Taanieliga. Peatükis 10, salmides 5 ja 11 ta ütleb:
Ja ma tõstsin oma silmad üles ning vaatasin, ja ennäe, seal oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase kullaga.
Ja ta ütles mulle: „Taaniel, armas mees, pane tähele sõnu, mis ma sulle räägin, ja seisa seal, kus sa seisid, sest mind on nüüd läkitatud sinu juurde!” Ja kui ta minuga neid sõnu rääkis, seisin ma värisedes.
Ingel oli lähtunud kirkuse maalt, kuna Taaniel vajas tema abi. See oli juba teine kord, kui ta sai kuulda, et Jumal armastas teda. Ta sai sama sõnumi Jumalalt kõigil kolmel korral.
On meeldiv esitada need kallid sõnad, mis on mainitud peatükis 12, salmides 2 ja 3.
Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks. Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.
See oli ingli poolt antud lohutus Taanielile. See oli suur julgustus. Kõik me tahaksime särada. Iga ema soovib, et tema last pannakse tähele. Kui kellegi poega koolis kiidetakse, et ta on klassi parim, räägib ema sellest uhkelt kõigile naabritele. Ja tal on selleks õigus. Kuid igaviku maailmas ei sära selle maailma suured kõige kirkamalt. Siin all säravad nad mõne aasta. Ja siis lähevad nad pimedusse.
Kus on need suured mehed, kes ei tundnud Taanieli Jumalat?
Kas nad särasid kaua?
Vaevalt teame midagi Nebukadnetsarist, arvesse võtmata neid seiku, mille kaudu oli ta seotud Jumala alandlike meestega. Ei räägita midagi sellest, et riigimehed hakkavad särama. Nad hiilgavad siin all mõned aastad või päevad. Kuid siis nad unustatakse. Vaata neid suuri, kes elasid Taanieli ajal! Kui targad olid nad oma nõupidamistes! Kui võimsad ja tugevad olid nad paljusid rahvaid valitsedes! Kuidas neid jumaldati nende maapealse elu kestel! Ometi on nende nimed unustatud ja maetud maa sügavusse.
Kas elab veel mõne filosoofi nimi, kes oli valedega saanud endale maine? Vaadake teadlasi, nii nagu nad ennast nimetavad! Nad kaevavad välja haudu, otsides luukeresid, mille abil nad püüavad tunnistada Jumala vastu. Nad surevad varsti ja nende nimed unustatakse. Kuid Jumala inimesed säravad. Just nemad on need, kes säravad nagu tähed läbi igaviku.
Taanieli surmast on möödunud üle 2500 aasta, kuid miljonid ja miljonid loevad ikka veel tema elust ja tegevusest. Nii saab olema pidevalt. Mida rohkem teda õpitakse tundma, seda rohkem teda armastatakse. Ta on hiilgamas üha kirkamalt, mida rohkem aega möödub. Tõesti, need kes paljusid õiguse teele saadavad, paistavad nagu tähed igavesti.
See suur õndsus, nii nagu ka teised Jumala suured õnnistused, kuulub kõigile tema omadele, kuigi neil ei oleks maist haridust ega suursugusust; nad kõik saavad hiilgama seal, kes on teisi õiguse teele saatnud.
Mõnel on täiesti vale arusaam Jumala rahvast. Nad mõtlevad, et üksnes vähesed peavad kuulutama Jumala sõna. Kui on küsimus inimhingede päästest, siis üheksa inimest kümnest mõtleb, et see on üksnes jutlustaja ülesanne.
Nende pähe ei tule mõtet, et nad ise peaksid selles töös osalema. See on saatan, kes püüab hoida inimesi eemal sellest õnnistatud hingede võitmise tööst. Jumal soovib, et me igaüks osaleme selles.
Keegi üheteistkümneaastane väike tüdruk tuli kord pühapäevakoolis minu juurde ja ütles:
„Kas te palvetaksite, et ka mina saaksin võita hingi temale?”
Sain tema pärast väga rõõmsaks ‒ ja põhjusega. Temast on saanud meie maa üks tegusam hingedevõitja. Kui ta elab kuuekümne aastaseks, jätkates samal viisil, võites iga aastaga neli või viis hinge Jumalale, on ta elu lõpuks võitnud kolm tuhat hinge Jumala kirkuse riigile.
Kui kaua võtab aega, enne kui see hingede võitjate hulk kasvab väehulkade taoliseks?
Te teate, et mägedelt voolav väike oja paisub oma paisumist, kuna palju teised väikesed ojad liituvad sellega. Lõpuks saab sellest nii lai jõgi, mille kaldal on suured linnad ja rahvaste kaubalaevad liiguvad selle pinnal.
Nii toimub ka siis, kui üksainus hing võidetakse Kristusele, kuigi me ei saa näha selle tagajärgi. Kuid ühest saab tuhat, tuhandest kümme tuhat ja sellest edasi miljon. Me ei saa seda teada. Teame üksnes seda, et kristlane, kes on paljusid õiguse teele juhatanud, saab paistma igavesti.
Vaadake neid vaeseid kalamehi, Jeesuse jüngreid, kui harimatud nad olid! Nad ei olnud just kõrgelt haritud, kuid piisavalt suured hingede võitmiseks. Pole olemas selliseid Jumala lapsi, kes ei saaks teha tööd tema heaks. Inimesi takistab nende enda soovimatus. Kui kellelgi on tahet, annab Jumal ka oskuse. Me vajame Jumala toetust. Abi peab tulema temalt.
…
Jumala Poeg on surnud ristil teie eest. Just seal, kus olete, saate rääkida inimestele Jumalast ja taevast. Olen oodanud, et usklikud tunneksid muret teiste hingede pärast. Siis ei mööduks ühtegi õhtut, ilma et hinged kiirustaksid otsima Jumalat. Murelikud hinged ootavad, et keegi soojasüdameline kristlane juhataks neid Jumala juurde. Kuigi nad on veidi kartlikud, vestlevad nad siiski meeleldi nendega, kes tahavad rääkida neile Jumalast.
Kui igaüks tahaks palvetada: „Hea Jumal, aita mul võita mõni hing Jumalale sellel nädalal!”
Mis oleks selle tagajärg? Kui suur rõõm võiks olla sellest üleval, Jumala taevas! Kus tahes kohtame murelikke hingi, peab uskuja olema alati valmis aitama.
Keegi väike poiss, kes magas haigena voodis, kahetses, et ta ei saa tegutseda Kristuse heaks. Siis julgustas jutlustaja teda palvetama. Need inimesed, kelle eest see laps palvetas, hakkasid üks teise järel kahetsema oma patte ja tunnistasid oma usku Kristusesse. Kui poiss sai kuulda, et keegi neist, kelle eest ta palvetas, ei tulnud pöördumisele, pöördus ta seina poole ja hakkas veel tulisemalt palvetama.
Kui see poiss hiljem suri, selgus tema märkmetest, et ta oli palvetanud viiekümne inimese eest, kelle nimed olid tema ülestähendustes, kes kõik olid pöördunud enne tema surma. Kas võiks keegi öelda, et see väike poiss ei sära Jumala riigis? Jumal saab kasutada ka väikesi!
Mõni aasta tagasi tegin otsuse, et ma ei luba ühtegi päeva mööduda, rääkimata kellelegi tema päästest. Just selle kaudu kasvatas Jumal mind saama evangeeliumi kuulutajaks.
Kui me oleksime ustavad väikeses, võiks Jumal anda meile enamat. Kui Jumal ütleb sinule: ”Mine ja räägi sellele mehele tema hingest,” siis kuula teda. Nii saad võita palju hingi temale.
Kõndides ühel päeval tänavaristmikul, nägin kedagi meest toetumas tänavavalgustuse postile. Lubatu kohaselt läksin tema juurde ja küsisin:
„Kas sa oled usus?”
Ta hakkas kohutavalt vanduma ja käskis mind muretseda oma asjade pärast. Ta tundis mind, kuigi mina ei teadnud, kes tema oli. Samal õhtul oli ta öelnud ühele sõbrale, et ta pole kunagi varem tundnud ennast nii solvatuna. Siis oli ta palunud sõbral tuua mulle teade sellest, et mina olin üksnes kahjustanud seda, mida ütlesin kaitsvat.
Selle mehe sõber tõi mulle sellise tervituse.
„Võib olla teengi rohkem kahju kui kasu,” vastasin. Võibolla olin tõesti eksinud. Sel juhul ei ole Jumal andnud mulle õiget lähenemisviisi.
Ühel õhtul kuulsin koputust uksele. Trepil seisis sama mees, keda olin kohanud tänavaposti juures. Ta soovis rääkida oma hinge päästest.
„Kas mäletate seda meest, keda kohtasite kolm kuud tagasi tänaval, kuidas ta teid sõimas? Mul ei ole pärast seda olnud üldse rahu ega ole ma saanud magada. Mida peaksin tegema, et saada päästetud?”
Langesime põlvili ja ma palvetasin tema eest.
Päev hiljem tuli ta keskpäevasele palvekoosolekule. Ta tunnistas Kristuse oma Päästjaks ja läks siis sõtta kristliku mehena. Ma ei tea kas ta suri lahinguväljal või kusagil lõunapiirkonna haiglas. Kuid ootan temaga kohtumist Jumala riigis. Kui sageli olen tänanud Jumalat selle eest, et ta saatis mind kuulutama surevatele patustele.
Olen alati pidanud parimaks isiklikku tööd. Jumala töö peab olema privaatne. Mõelge Meistrit ennast, kes rääkis isikikult nii Nikodeemosele kui samaaria naisele Jaakobi kaevul. Kuid mitmed tahaksid pigem rääkida kümnetele tuhandetele kui mõnele üksikule.
Tundsin kord meest, kes oli saanud rikkaks ja tahtis teha suuri asju Jumala riigi heaks. Siiski ei teinud ta midagi. Saladus oli selles, et ta ei tahtnud teha midagi väikest.
Öelge endale igaüks oma kodus, pühapäevakoolis või oma argitoimetustes:
„Enne kui päike langeb, tahan võita ühe kadunud hinge Kristusele.”
Kui siis oled lõpetanud oma töö, võid särada nagu kalliskivi tema suure valge trooni ees.
Tahaksin rääkida teile, kuidas tulin mõttele anduda täielikult Jumala riigi tööle. Pärast pöördumist ei teinud ma pikka aega midagi. Põhjuseks oli see, et ma polnud jõudnud õigele kohale. Ma polnud mõelnud isiklikule tööle. Palvekoosolekutel tõusin küll seisma ja palvetasin teiste eest, kuid ma ei läinud kunagi rääkima ega palvetama kellegi eest isiklikult.
Aastal 1860 toimus siiski muutus. Minu pühapäevakoolis oli siis õpetajaks keegi uje nooruk. Kuna teadsin, et tal oli tuline soov teenida Jumalat, andsin tema juhtida kooli raskeima klassi. See oli tõeliselt kohutav rühm, kuigi selle õpilased olid kõik tüdrukud. Tüdrukud kargasid ruumis ringi, naersid ja tegid igasugu trikke. Siiski oli sellel noorukil selles rühmas parem edu, kui kellelgi teisel varem.
Ühel pühapäeval, kui seda õpetajat ei olnud, võtsin klassi enda hoolde, kuid ebaõnnestusin. Neil ei paistnud olevat mingit muret oma vaimuliku olukorra pärast.
Päev hiljem tuli see noormees minu juurde. Raskesti ohates istus ta ühe kasti peale.
„Kuidas sul läheb?” küsisin temalt.
„Minul on verejooks kopsudest ja arst ütles, et ma ei ela enam kaua.”
„Ega sa ju karda surma,” ütlesin.
„Ei, seda mitte, kuid ma kardan, et kui pean minema Jumala ette andma aru oma tööst, siis ei ole ma juhtinud ainustki oma pühapäevakoolilast Jeesuse juurde. Olen täiesti ebaõnnestunud. Ja enam ei suuda ma midagi teha.
Ta oli väga masendunud, isegi niivõrd, et pidin hankima tõlla, kuhu me mõlemad istusime ja sõitsime iga tema pühapäevakooli lapse juurde. Ta ütles igaühele neist:
„Olen tulnud, et julgustada sind otsima Päästjat.”
Siis ta palvetas viisil, millist ma polnud kunagi varem kuulnud.
See kestis kümme päeva. Nende juures, kes elasid temale lähemal, käis ta sagedamini. Selle kümne päeva möödudes selle suure pühapäevakooli rühma iga laps oli andnud oma elu Jumalale.
Mäletan, kuidas nautisime armastussöömaaega tema lahkumisele eelneval õhtul. (Arst oli soovitanud tal minna lõunasse oma nõrga tervise tõttu.) See kogunemine oli nagu viibimine taeva eesõuedes. Ta palvetas ja lapsed palusid, kuigi keegi polnud neid käskinud, ega teadnud nad isegi, et oskavad palvetada. Lõpuks laulsime koos armastusest, mis ühendab imelisel viisil.
Oli kaunis suveõhtu, kui ta ära sõitis. Saatsin teda rongile. Ka kogu lasterühm oli tulnud teda teele saatma.
Kui seisime rongi ootamas, oleksime seisnud nagu taeva väravas. Hüvastijätt oli rõõmus ja samal ajal kurb. Vastpäästetud laususid hüvasti temale, kes oli juhatanud nad Jeesuse juurde. Kui lahkumishetk saabus, aitasime ta vagunisse ja see surev mees sirutas meile käe, sosistades:
„Kohtume seal üleval.”
See juhtum, see imeline Issanda õnnistus, mis tulenes isklikust tegevusest, põhjustas selle, et jätsin oma toimetused ja andusin täielikult Issanda tööle.
Sõbrad, kui tahate kord särada Jumala riigis, peate hakkama tegema tema tööd juba täna. Kas me ei pühendu tegema seda otsust just nüüd:
„Soovin juhatada täna ühe hinge Kristuse juurde.”
D.L. Moody põhjal
raamatust „Suuri ilo”
