Šaria järgi surma mõistetud

Kõik maailma šiia moslemid peavad oma vaimseks keskuseks Iraani. Šiitlik islam on pärit sealsest pärsia kultuurist. Neli sugupõlve tagasi asus meie šiitlik kaupmeeste suguvõsa Iraanist elama praeguse Pakistani alale, Karachisse. Sel ajal püüdis Inglise Ida-India Kompanii seda piirkonda oma kontrolli alla saada ning kaubandus õitses. Araabia mere rannikul paiknev Karachi oli meie suguvõsale eriline kodulinn, kus pakuti transporditeenuseid kaupmeestele kaupade ekspordi ja impordi tarbeks.
Šiiism jaguneb paljudeks rühmadeks, millel on erinev arusaam sellest, kellest põlvnevad õiged imaamid. Suuremad rühmitused on kaksteistšiidid ja ismailiidid, keda nimetatakse ka seitsmešiitideks. Me kuulusime ismailiitide hulka ja järgisime imaam Aga Khani õpetust.
Elasime peamiselt oma kogukonnana ja pidasime end teistest paremateks mosle­miteks. Šiiade ja sunnide vahel on teoloogilisi erinevusi, kuid pärsia juured olid meie šiitliku identiteedi suurim uhkuse allikas. Iraani ajalugu ja kultuur saatsid meie pere igapäevaelu. Meie emakeel oli urdu, kuid rääkisime ka pärsia keelt.

Minu ema suri südamehaigusesse siis, kui olin viieaastane. Juba enne tema surma oli minu kõige lähedasem inimene isa ema, kes hoolitses minu eest sünnist alates. Ta oli ilus naine nagu kõik meie suguvõsas ning alati sõbralik. Magasin tema kõrval kuni kümneaastaseks saamiseni. Õhtuti lebasime koos valgete tekkide vahel ja ta rääkis lugusid pärsia kangelastest ja prohvet Muhammadi peetud sõdadest.
Meie toas oli kaks tooli, vanaemal kiiktool ja minu tavaline väike puutool. Vanaema kiikus ja luges, samal ajal kui mina tegin oma toolil koolitöid.
Kahe pere kivielamu oli vanaisa ehitatud. Ülakorrusel elas minu pere ja alakorrusel minu isa venna pere. Mõlemal oli oma köök, kuid tädi kutsus sageli sööma maitsvaid karritoite. Kui külalisi oli palju, kaeti õhtusöök vaibale maja suurel verandal. Tikitud patjadele toetudes nautisin lemmiktoite. Veisekarri naa­nileivaga ja magusad papaia ja pähkliküpsetised maitsesid alati. Mehed ja lapsed sõid enne ja naised teenindasid. Naiste kord tuli meeste teed rüübates või nende õhtuse jalutuskäigu ajal.
Minul oli suurem vend ja onul kolm tütart ja üks poeg. Meil oli alati palju lõbusat tegevust. Voolisime savist loomi, ehitasime mudast maju, mängisime peitust ja esitasime nõiatrikke.
Onu oli kogukonna mullah. Ta tundis hästi Iraani imaam Ruhollah Khomeneid, kellest sai hiljem ajatolla Khomenei. Vaatamata väärikale po­sitsioonile oli onul aega jälgida laste mänge õues. Ta jälgis imetlusega, kuidas me voolisime linde aia savist.
„Te oskate teha kauneid linde, kuid kas suudate anda neile elu?” küsis onu.
Imestasin küsimuse üle ja küsisin: „Kuidas see on võimalik? Üksnes Jumal võib anda elu.”
„Kui prohvet Jeesus oli väike poiss, siis ta puhus vaimu savilindudesse,” jätkas onu.
Imestasin, kuidas võib keegi inimene teha midagi sellist.
„Mida Jeesus veel tegi?” küsisin suurte silmadega.
„Ta äratas surnuid, tervendas haigeid ja muutis inimlapsi põrsasteks.”
Minu huvi kasvas.
„Milline imeline vägi! Miks sama väge ei antud prohvet Muhammadile?”
„Nojah, Muhammad ei teinud midagi sellist.”
Tähelepanuväärne prohvet Jeesus jäi vaevama minu meeli.

Meie kodu lähedal asuvast islamistlikust koolist mad­rasast tuli üle päeva mullah õpetama meile pärsia ja araabia keelt ning ismailiitide ajalugu.
Jälle see piru tuleb, mõtlesin, kui nägin mullahit kõndivat meie maja suunas pärast päeva teist palveaega mustas turbanis ja musta kuue hõlmad lehvimas. Tal oli pikk valge habe ja käes bambuskepp, millega ta lõi korralikult, kui me ei osanud oma õppetükke. Kord peksis ta kogu mu kõhna keha siniseks. Onu ei saanud nõustuda sellise kasvatusega ja võttis õpetaja korralikult ette.
Isal oli seitse õde, kes olid asunud elama Indiasse ning tollase Pakistani idaossa, praeguse Bangladeshi aladele. 13-aastasena reisisin onu juurde Daccasse (praegune Dhaka). Minu soov oli veeta tädipoegadega linnas terve kuu mõnusat puhkust. Kodus kohvrit pakkides ei aimanud ma, et ei pöördu enam kunagi tagasi elama Karachi.

Minu onu oli juba mingi aeg jälginud murelikult poliitilise õhkkonna pingestumist Pa­kistani ida- ja lääneosade vahel. Ida-Pakistani ben­gaalirahvuslased tajusid, et jõukam Lääne-Pakistan domineeris nende üle. Kevadel 1971 pinged purskusid relvastatud võit­luseks. Sõda lõppes Pakistani armee kaotusega, kui India asus bengaalide poolele. Sündis uus riik Bangladesh.
Olin puhkusel Daccas just siis, kui lahingud algasid. Olin läinud koos täditütre Hashinaga turule puhkepäeva veetma, kui inimesed hak­kasid ootamatult karjudes jooksma ja varju otsima, kuhu iganes said. Turul oli täielik kaos. Onu töökaaslane nägi mind ja Hashinat rahva­hulgas, haaras meil käest ja viis varju sugulaste majja. Peitusime pere juures kolm päeva, samal ajal süvenes linnas üha suurem segadus.

Iseseisvusvõitlejad hakkasid maja majalt läbi otsima, et leida idapakistanlasi, kes toetasid Suur-Pakistani ja olid seega nende vaenlased. Kui bengaalid oleksid meid leidnud, oleksid nad kindlasti märganud, et me ei kuulu perekonda, ja oleksid meid tapnud. Meid oli välimuse, kõne ja riietuse järgi kerge ära tunda idapakistanlastena.

Lahingute alates mujal asuvad sugulased hakkasid meie pärast muretsema. Nad püüdsid helistada onu perele Daccasse, kuid keegi ei vastanud. Selle aja jooksul, kui olime Hashinaga turul, tapeti onu pere. Üksnes Hashina oli veel elus. Ta oli nüüd orb ja minul oli sõja tõttu võimatu pöörduda tagasi Karachi. Meid pidi koos miljonite teiste põgenikega suunatama India poole. Pääsesime turvalisse Mohammadpuri põgenikelaagrisse, mis oli rajatud väljapoole Daccat. Kalkutas elav onu sai teada meie pääsemisest laagrisse ja saatis kaks meest viima meid tema kaitse alla.

Karachis elades oli onu kasvatanud mind rohkem kui oma isa, kes oli pidevalt ärireisidel. Nüüd elasin teise onu peres.
Pärast põhikooli ja güm­naasiumi läbimist hakkasid sugulased minu tuleviku üle otsustama. Eriti vanaema tahtis, et keegi meie soost jätkaks mullahi auväärses rollis.
„Keegi meie pere noorest sugupõlvest peaks teenima Jumalat. Olen näinud sinus huvi usuliste teemade vastu,” ütles vanaema mulle telefonikõnes Karachist.
Toru käes hoides mõtlesin, et vanaema oli näinud tegelikkuse asemel oma soovunelmaid, kuid temale ma seda ei öelnud. Ta oli sellest juba oma poegadega rääkinud ja nad olid koos otsustanud, et mina lähen õppima šiitlikku teoloogilisse instituuti Lucknow linna Uttar Pradeshi osariigis.
Kui oleksin saanud oma soovi järgi otsustada, oleksin asunud õppima politoloogiat ja hakanud poliitikuks. Tundsin, et pean tegema nii, nagu pere soovib.
Püüdsin endale ette kujutada ees terendavaid mullahi ülesandeid, nähes ennast rahvajuhina, kes innustab moslemeid levitama oma usku. Kui islam leviks uutele aladele, saaks sellest tugevam võim rahvusvahelises poliitikas.
Lucknow teoloogilise insti­tuudi kakssada õpilast olid pärit erinevatest paikadest Indias ja Pakistanis. Kampuse piirkond oli muljetavaldav. Sellesse kuulusid elamu, õpperuumid, raamatukogu, vaba-aja ruumid, söögisaal ja köögiplokk. Instituudi kaunis mošee oli avatud kõigile linna moslemitele.
Minule näidati minu koht kaheksa inimese maga­mistoas. Sain peale voodi oma laua, tooli ja kapi, mis oli nii väike, et minu vähesedki asjad ei mahtunud sellesse. Ülejäänud asjad lükkasin voodi alla, kus hoidsime ka plekkämbrit pesemise jaoks.
Minaretid võimendasid palvekutset viis korda päevas, välja arvatud reedel, kui palveid oli kuus. Osavõtt oli kohustuslik, see oli tähtsam kui loengutes osalemine.
Päeva esimene palve tuli sooritada juba enne päi­kesetõusu ning enne seda tuli jõuda pesema. Läksin poolunes pesemiskohta plekkämbriga. Külmal aasta­ajal riisus jäine vesi kiiresti une silmist ning varsti olin täielikult ärkvel, mošees imaami juhendamisel Mekka poole kummardamas.
Pärast palvet suundusin nõtkunud põlvedega söögi­saali hommikueinele. Pärast söömist istusin poole päevani loengutes. Pärast lõunat saime kas õppida oma soovi järgi või pesta pesu.
Koraani päheõppimine nõudis suure osa minu ajast, kuid jõudsin siiski käia koos uute kaaslastega lähikvartali kohvikutes teed joomas. Minu parimaks sõbraks sai Wazir, kes pärines Pakistanis asuvast Peshawarist. Koos temaga oli tore meenutada lapsepõlve maal, mis erines väga Indiast, kus elatakse mitmekesiste religioossete traditsioonide keskel.

Tähtsamad õppeained olid araabia keel ja islami õigusteadus (šariaat). Õppi­sime ka islami ajalugu ja pärsia keelt, sest Iraanis kujunenud šiiismi tra­ditsioonis on osa olulisi teoseid kirjutatud pärsia keeles.
Šariaati uurisime mitmest vaatenurgast. Iga vaga moslemi lootus on, et kogu maailma valitsetakse selle abil, sest üksnes šariaadil baseeruv moslem saab täielikult alistuda Jumalale. Selle järgimine on õnnistus, kuna elu eesmärk on Jumala käsu täitmine.
Loengutel õppisin, kuidas šariaati rakendati erinevates riikides ja kuidas saime edendada selle rakendamist uutes piirkondades.
Suurem osa maailma moslemeist on sekulariseerunud või liberaalid ega huvita neid šariaadi kehtestamine. Siiski hindasid mõned Lucknow linna tavalised moslemid meid, kes me soovisime teenida Juma­lat, õppides tundma tema seadust. Oli ka neid, kelle arvates usk muutumatusse seadusesse kuulus minevikku ega peaks šariaati enam kusagil kasutama.
Hindude arvates seevastu oli kogu islam üksnes probleemne. Nad ei hinnanud meie kooli, kuna arvasid, et selline õpetus istutab õppijate pähe fanaatilisi mõtteid. Hindude ja moslemite suhted olid peamiselt halvad ega aidanud ka see, et Koraan keelas moslemeid sõbrustamast valeusulistega.

Šaria õppimine ei huvi­tanud mind, kuid leidsin Koraanist ja prohveti pärimusest muud huvitavat. Neis oli palju jutustusi Jeesuse imetegudest, tema ülestõusmisest ja maale tagasi pöördumisest. Meenusid minu mullahist onu jutustused prohvetist, kes puhus elu savilindudesse.
Imestasin, miks ei räägi Koraan midagi Jeesuse isast. Kristlased ütlesid, et Jeesus oli Jumala Poeg, kuid islami järgi oli selline mõte patt, kuna on sobimatu ette kujutada, et Jumal magaks kellegi naisega.
Teisel õppeaastal olid esialgsed pinged vähenenud ning hakkasin õpetajatelt küsima küsimusi teemade kohta, mis mind isiklikult puudutasid. Kaaslased imes­tasid minu julgust ja tasapisi sai minust klassi juhtfiguur.
„Kristlased ütlevad, et Jumal on Jeesuse isa. Mida islam sellest õpetab?” küsisin.
„Jumal lõi Jeesuse Maria emakasse sama imeliselt nagu ta lõi Aadama põrmust. Maria suuras öeldakse, et Jeesus on olemas Jumala tahtel,” õpetaja vastas.
„Kuid mida sööb Jeesus taevas, kus ta ootab Jumala juures tagasi pöördumist maa peale?”
„Taevas on tema jaoks toitu,” õpetaja selgitas.
Õpetaja pilgus välgatas pinge, ent jätkasin siiski küsimist.
„Miks andis Jumal Jeesusele väe teha imelisi tegusid? Miks ta ei andnud sellist väge prohvet Muhammadile? Miks tuleb maa peale Jeesus, mitte prohvet Muhammad?”
Õpetajad püüdsid anda vastuseid, mille keskmes oli usk Koraani Jumala viimase ja täieliku ilmutusena. Islamis arvatakse, et juudid ja kristlased said Jumala ilmutuse, kuid selle algne sõnum on aja jooksul inimlike tõlgenduste ja muudatuste tõttu muutunud. Seetõttu kõik juudid ja kristlased olid õigelt teelt eksinud.
Õppisin, et Koraani ilmu­tatud tõde kujundas mõtlemise piirid, sest sellest välja astumine oli ebausk ja patt. Isegi Koraani suhtes kahtlustavate mõtete oma­mine oli patt, millest tuli meelt parandada. Koraan ei seadnud piire üksnes usuelule, vaid kõigile eluvaldkondadele. Üksnes selles ringis püsiv inimene võib pääseda.
Rektorina tegutsev mufti oli minu pärast mures. Talle hakkas tunduma, et mind huvitas Jeesus rohkem kui Muhammad. Ta oli saanud teada, et ma esitan ka teistes loengutes küsimusi, mis pole teemaga seotud ja tekitavad klassis segadust. Õppijad olid talle rääkinud, et korraldan ka vabal ajal kaheldavaid vestlusi.
„Ära jätka sellel teel. Küsimused raiskavad nii sinu kui teiste aega. Sinul on halb mõju teistele õpilastele,” juhendas mufti mind kolmandal õppeaastal.
„Ma tulin siia õppima. Miks ma ei tohi küsida?” trotsisin vastu.
„Kõike ei pea teadma. Keskendu sellele, mis on tähtsam. See kool on olemas selle jaoks.”
Ma ei öelnud enam midagi vastu, kuid aimasin, et rektor kahtlustas, et tema sõnad ei langenud heasse pinnasesse. Kuna ma jätkasin kooli vaimsuse vastu trotsimist ja rääkisin sobimatuid asju, ei jäänud rektoril muud üle kui sellest minu Kalkuta onule teada anda.
„Sinu vennapoeg põhjustab probleeme ja me ei soovi, et ta jätkab õpinguid,” ütles mufti onule telefonis.
Onu käskis tulla mul kohe Kalkutasse.
„Me peame rääkima,” ütles ta. Aimasin, milles asi, kuid ei kujutanud ette, et otsus mind eraldada oli juba tehtud. Läksin hüvasti jätma sõpradega ja pakkima oma asju.
Kalkutas ootasid mind sünged näod.
„Saime kõne muftilt. Sa oled koolis probleeme põhjustanud. Oled küsinud ebaolulisi asju ega ole keskendunud tähtsamale ning oled sellega kaasõppijate pead segi ajanud,” loetles onu.
Kui ta ütles, et ma ei lähe enam tagasi õppima Lucknow’sse, olin ühtaegu nii pettunud kui ka õnnelik.
„Sinust pidi saama islami õpetaja. Kes sinust nüüd saab?” küsis onu väsinud häälega vastust ootamata. Ma poleks osanudki vastata. Oli tähtsam, et saan jälle hingata, mõelda ja lugeda vabalt. Oli põnev ja natuke hirmutav minna otsima oma teed. Vanaema oli surnud, nii et ta ei pidanud pettuma oma pojapojas, kellest ei saanud mullahit.

Varasem unistus õppida poliitikat hakkas taas esile kerkima. Tahtsin asuda õppima Bihari osariiki Muzaffarpurisse, kus asub kuulus Langat Singhi kolledž. Selles oli õppinud ka India esimene president. Hinnatud õppeasutus reklaamis ennast kogukonnana, kes väärtustab modernset maailmakäsitlust ja iseseisvat mõtlemist.
„Tähtsaim on, et oled õnnelik,” ütles onu, kui rääkisin talle oma plaanidest. Ta lubas õpinguid rahastada.
Kolisin Muzzafarpurisse ja hakkasin sukelduma india ühiskonna keerulistesse küsimustesse. Õppisin koda­nike õigusi ja põhiseadust. Mõistsin, kuidas korruptsioon ja onupojapoliitika hävitasid demokraatiat. Tõelisi mõju­tusvahendeid oli üksnes eliidil, kes oli huvitatud rohkem oma positsioonist kui põhiseaduse eeldatud uuen­dustest. Kastisüsteem oleks pidanud olema kaotatud ning madalatesse kastidesse kuuluvatele ja kastitutele inimestele oleks pidanud juba keskkoolist alates õpetama nende õigusi.
Huvitusin India vabadusvõitlejatest, kes olid teinud palju tööd oma iseseisvuse nimel. Üks neist oli Subhas Chandra Bose, kes võitles koos Gandhiga Mohandas India iseseisvuse eest. Ta pidas Gandhi vägivallatut lähenemist liiga pehmeks ega oleks nõustunud sellega, et Pakistan eraldub omaette riigiks. Bose palus rahvalt: „Andke mulle oma veri, siis annan teile vabaduse.” Juht pidi tema arvates enne õpetama rahvale piisavalt teadmisi ja oskusi ning alles seejärel võib rajada demo­kraatia.
Teine huvitav kuju oli Pakistani rajaja ja esimene juht Muhammad Ali Jinnah. Ta oli Karachis sündinud ja Londonis õppinud jurist, kes noorena toetas hindude ja moslemite ühist Indiat. Hiljem jõudis ta arusaamisele, et maal oli liiga palju hindusid, kelle arvates tuli rajada hinduriik. Need püüdlused ohustasid mos­lemite õigusi ja nende vaimset olukorda. Jihanni ponnistuste tulemusena jagati briti India aastal 1947 kaheks riigiks: Indiaks ja Pakistani islami vabariigiks. Jagamise tule­musel kolis kaheksa miljonit moslemit Indiast Pakistani.

Ma ei olnud unustanud islami prohvetit Jeesust, keda pidasin Bose ja Jinnah’i sarnaseks rahvajuhiks. Taht­sin temast rohkem teada. Kuigi Lucknow islamlikus instituudis oli suur raamatukogu, ei olnud ma leidnud sealt ühtegi Uut testamenti. Mõtlesin, kas võin selle leida õpingutelinnast Muzzafarpurist.
Reedeti käisin koos sõpradega kinos ja seejärel veetsime aega jalutades. Sellel õhtul oli tänavatel rohkem sagimist. Tantsivate ahvide ja kauplejate virr-varri oli mahtunud mingi laulev rühm, kelle ümber oli kogunenud suur hulk rahvast. Tunglesin lähemale ja kuulsin neid laulvat hindikeelseid krist­likke laule. Operation Mobilisation’i misjonimeeskond oli püstitanud tänavale suure kirjanduse müügilaua. Rõõmustasin näh­tust ja küsisin, kas neil on urdukeelset Uut testamenti. Neil oli. Ostsin selle ja lisaks veel paki muid urdukeelseid teoseid.
Ei julgenud kohe tuua neid raamatuid oma elukohta, mille olin üürinud koos õpingukaaslasega. Jätsin paki esikusse.
„Mis raamatud need sul on, miks sa neid sisse ei too?” küsis kaaslane.
„Need on kristlikud raamatud ja ma mõtlesin, et neis võib olla kurje vaime,” vastasin.
„Hui! Miks sa tood selliseid siia?”
„Kui ei juhtu midagi kolmel ööl, siis neis ei ole midagi paha,” kuulutasin ja kuulasin järgmise ööpäevad hoolikalt pimedusest kostuvaid hääli.
Neljandal õhtul tõin raamatud sisse, kuid olin ikka veel valvel. Kui midagi erilist ei juhtunud, julgesin viimaks avada kaua otsitud urdu­keelse Uue testamendi.
Alustasin algusest, Mat­teuse evangeeliumi esimesest peatükist. Seal oli Jeesuse suguvõsa. Mind mõjutas teadmine, et Jeesus kuulus esiisana Aabrahami sugu­võssa, mis ulatus tagasi Aadamani.

DANIELLE MIETTINEN
Raamatust „Hän kutsui minua”.
(järgneb)