Eelmises artiklis oli juttu sellest, et Samppa ärkas surnuist ellu, sai päästetud Jumala lapseks, kuid pidi siiski kandma “vanade aegade” karistust kolm aastat vangis. Ta jätkab.
Olin lõpuks avavanglas, kus nelipühalased käisid evangeliseerimas. Veetsin nendega palju aega koos ja kasvasin lähedasemaks Jumalale. Nii sai sellest tugev südameusk. Mõistsin, et olin Jumala armust saanud uue võimaluse, kui Ta tõi mind tagasi surmast ellu. Oma viimast karistust vanglas kandes palusin, et Jumal päästaks mind sellest. Mul polnud enam sealsete “sõpradega” midagi ühist ja ma käisin pigem oma teed, tehes trenni ja muud.
Siis tegi Jumal ime, kui vangla direktor kutsus mind välja ja küsis, kas olen mõelnud katseajaga vabanemise peale. Ütlesin, et minu puhul pole see ju võimalik või miks ta üldse midagi sellist küsib. Ta ütles, et mul oleks võimalus veeta viimane osa karistusest vabaduses, kus pean kandma jälgimisseadme jalavõru, olles sellega niiöelda koduarestis.
Nii läkski, et mõni aeg pärast avalduse esitamist teatati, et pakkigu ma asjad ja järgmisel päeval saan välja. Mulle paigaldati jalavõru ja saadeti koju.
Sellel teekonnal oli mul lähedane inimene, kes mängis väga olulist rolli minu ellu jäämises. Kuigi ta polnud usklik, oli meie vahel tekkinud hea klapp. Täna on ta minu naine, Tarja, kes käis mind vanglas nädalavahetustel külastamas. Meile anti vangla poolt ridaelamusse korter kasutada, nii saime nädalalõppudel olla kahekesi. See oli aeg, kus meie paarisuhe veelgi kasvas.
Kui rääkisin Tarjale, et käin vanglas vaimulikel teenistustel, oli see teema, millest ta ei tahtnud rääkida. Kui ma õhtuti palvetasin ja tänasin Jumalat iga päeva eest, tahtsin uskuda, et kui Jumal on juba kõik nii korraldanud, siis Ta jätkab, nii et mu tulevane abikaasa saab päästetud ja usklikuks.
On tore, et Jumala plaan täitus ka selles. Vaatamata takistustele sai Tarja usklikuks, aga ta pidi ise kogema imet, et mitte enam kahelda Jumala olemasolus. Jumal tõmbas teda väga tugevalt enese poole. Kui Jumala tahe sai ilmsiks mitmes olukorras, võttis Tarja lõpuks Jeesuse vastu.
See oli seotud tervenemisega. Olime majanduslikult üsna raskes seisus. Ma olin äsja vanglast tulnud ja mul polnud muud kui seljakoti täis võlgasid. Seetõttu käisime koguduses toiduabi saamas. Samas saime ka hingetoitu, sest seal jagati evangeeliumi.
Tarjale tehti suur rinnaoperatsioon, mistõttu oli tal 70 cm pikkune haav, mis ei tahtnud kuidagi kinni kasvada. Oli tegemist avatud haavaga, milles tekkis põletik. See oli korralik katastroof ja me ei teadnud, mida peale hakata. Kuid siis palvetati nende haavade eest ja meie pastor küsis, millal tahame ristimisele minna.
Ütlesin: “Niipea kui Tarja haavad on kinni kasvanud.”
Lootsin nii väga, et Jumal teeb ime, mis kõnetaks Tarjat nii võimsalt, et ta saaks minna ristimisele, sest ilma selle imeta poleks ta ilmselt läinud. Ühel öösel langes valgus Tarja üle ja ta haav oleks nagu laseriga kinni lastud. Kui haava järgmisel hommikul vaatasin, kattis seda täiesti uus nahk ja armi polnud nähagi. See üksnes punetas õrnalt, aga õmbluskohti polnud üldse näha.
Olin pidanud varem õhtuti tema haava teipima, sest see oli sellises kohas, et ta ei saanud seda ise teha. Siis nägin oma silmaga, millise ime oli Jumal teostanud. Niisiis läksime mõni päev hiljem ristimisele, mis polnud varem avatud haava tõttu võimalik. See ime oli suureks pöördepunktiks ja Jeesus sai Tarja elus esimese koha.
See oli pöördepunktiks ka meie suhtele. Koos jumalariigi tööd tehes on ülimalt oluline olla samal lainel. Üheskoos teenimisest on meil ühine nägemus. Jumal ise on selle nägemuse andnud ja koos abikaasaga teenides ei ole sa kunagi üksi. Sul on alati keegi, kellega mõtteid vahetada, vastutust jagada ja koos otsustada, kes mida teeb. See on ühine teekond, mille käigus juurduda Kristusesse. Ühtlasi saab teine sind peegeldada. Samuti saame vaimus palju ühiseid asju. Nii saame teineteist kinnitada ja kahtlustel pole ruumi.
Politseis teati mind ühe isikuna. Hljem kohtudes olid nad üllatunud, mis minuga juhtunud on. Teeme koostööd kurjategijate rehebilitatsioonitegevuses, mistõttu meie juures käivad inimesed, kes peavad karistuseks tegema ühiskondlikult kasulikku tööd. Meil on sõlmitud vastav leping. Eesmärk on neid evangeliseerida.
Nii tuli kord paar politseinikku külastama meest, kes pidi meil ühiskondlikku tööd teostama. Politseinikud viibisid juba ruumis, kui ma tööle jõudsin. Nad vaatasid mind üllatunult: “Mida see vend siin teeb?”
Rääkisin nendele, et olen selle mehe juhendaja. Nad olid täiega hämmingus ja umbusklikud, öeldes, et see pole ju võimalik. Sain neile poolteist tundi jagada sellest, mis mu elus on toimunud. Nad ütlesid, et peale Jumala poleks mind keegi saanud päästa. Nende arvates olin ma selline mees, kes lõpetab raudselt surmaga. Mind kas tapetakse või suren ma mingil teisel viisil, aga nende jaoks olin ma täiega segane.
Siis nad ütlesid: “Aga praegu sa ei näe enam endine välja ja ka sinu jutt on hoopis teine.”
See oli nende jaoks suur tõdemus ja nad ütlesid, et see annab neile jõudu. Nad nägid, et mees, kes oli olnud paadunud kurjategija ja tegi täiega hingevaenlase tegusid, aitab korraga teisi kurjategijaid jalule.
Mulle on olnud tõeliseks õnnistuseks see, et ma mõistan, millisest olukorrast nad tulevad. Mulle on helistatud ja küsitud, kuidas olukordadest välja tulla või kas oskan soovitada mõnda head juristi. Nii saan alati öelda, et selleks on Jeesus.
Mul oli suur võlakoorem. Olin tegelenud rohkelt pettustega ja identiteedi vargusega. Sellest tekkis tohutu võlakoorem. Minu käest võeti asju pandiks ja mul oli riigile mitu lõivu maksta. Oma jõus poleks see kõik olnud teostatav, kuigi inimlikult oli tahtmine need asjad ära korraldada.
Uskusin, et kuna olen Jumalast sündinud ja saanud oma patud andeks, saan ka oma võlad andeks. Palusin usus, et Jumal annaks mulle selleks tarkust. Seejärel kirjutasin kohtu jaoks kaks A4 lehekülge teksti ilma, et mul olnuks juristi abiks. Palvetasin selle pärast ja ütlesin “aamen”.
Siis leidsin netist ühe juristi, kes ütles, et ta võib proovida mind aidata, kuid tema arvates ei lähe see läbi. Olin juba varemgi püüdnud oma võlaasju korraldada, kuid mulle öeldi, et nende kustutamiseks kulub 10 aastat.
Peeti veel üks kohtuprotsess, mille toimumise hommikul palusin, et Jumal võiks teha ime ja kuulutasin Jeesuse võitu selle loo üle. Mul oli tohutu usk. Õhtul sain sõnumi, et kohtuotsus on saabunud ja ma peaksin selle üle vaatama.
Lugesin selle läbi ja hakkasin nutma, sest seal oli kirjas et kõik mu võlad on kustutatud. Saatsin pastorile selle kohta sõnumi ja ta palus mul vaadata, milline on võlgade kogusumma. Kokku oli mul võlgu umbes 80 000 eurot. Mäletan eriliselt selle summa viimaseid numbreid, mis olid 777.
See oli nagu Jumala kinnitav allkiri, et need võlad on tõesti tagasi makstud ja ma olen võlavaba. Nutsin selle peale meenutades, et olin hommikul palunud: “Issand, kui annad mulle mu võlad andeks, ei luba ma endale kunagi rohkemat sellest, mida südametunnistus lubab.”
Tundsin ennast tohutult kurvana, sest teadsin, et pean loobuma oma unistustest, kuna need polnud Jumala plaanide ega tahte kohased. Kuid ma õppisin sellega elama, tuues suuri ohvreid. Müüsin oma elukoha mitme pere elamus ja kõik, mis mul oli, läks evangeelse töö heaks, teiste inimeste aitamiseks ning diakooniatööks. Nii võttis mu elu sellise suuna. Olin sõnakuulelik, samas kui Jumal nägi ka mu unistusi ja hakkas neid ise täide viima.
Ma ei pidanud oma jõust enam midagi pingutama. Olime teinud naisega nalja, et me vajaks sellist kodu, kus oleks kivipõrandad ja nimetasime teisi olulisi detaile. Jumal andis ühele abielupaarile, kes läks Kuusamosse elama, palves vastuse anda see maja meile kasutada. Seal olid täidetud kõik need ootused, mida igatsesime. Sõlmisime nendega sellise lepingu, et maksame neile sama summa, mida olime seni üüriks maksnud. Saime selle elupaiga endale suure õnnistusena.
Jumal on tasapisi täitnud kõik meie unistused. Selle käigus kukkus mu elust ära suur tükk religioossust ja käsumeelsust. Mõistsin, et meie elu ei pea olema viletsuse näitemäng, vaid Jumal tahab, et elaksime tõeliselt head elu, kus pole jamasid ega puudust.
Sain nö “eelmisest elust” C-hepatiidi. Süstides ja uimasteid tarvitades võib saada maksatsirroosi, mis tegi mulle häda ja mu maksanäidud olid korrast ära. Nii pidin regulaarselt vereproovi tegema, kuni arst ütles, et on olemas mingi raku tasandil ravi, mida tasub proovida.
Kuid me palusime, et Jumal tervendaks minu C-hepatiidist. Kogesin seejärel üleloomulikku kogemust, teadmata, millest see on tingitud? Poleks ise arvanud, et tegu on maksa tervenemisega, kuid nädal enne ravi algust käisin verd andmas ja arst helistas ning ütles, et mul pole enam C-hepatiiti ja mu maks on täiesti terve. Ta lisas, et pole üldse üllatunud, kuna olen varemgi tervenemisimesid kogenud. Kuid see oli mulle endale suur tunnistus ja kõnetas ka arsti. Ütlesin: “Jah, Jumal on minu tervendanud.”
Üks julgustav tunnistus on möödunud aasta jõuludest, kus oli selline olukord, et olin ilma rahata ja ma teadsin, et mul pole ka mingeid sissetulekuid oodata. Palusin Jumalat, et Ta kannaks minu eest hoolt. Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Ainult minu naine teadis sellest, mitte keegi teine. Tahtsin, et see asi saaks Jumala abiga korda. Olin Talle sõnakuulelik ja teenisin Teda, olles valmis tegema kõike nagu alati, isegi siis, kui ma poleks selle eest midagi saanud.
See oli vist 16. detsember, kui töötasin koguduse postiga. Tavaliselt saadetakse meile palvesoove, mille siis kenasti kokku kogun. Siis leidsingi ühe kirja enda nimele. Arvasin, et see on samuti palvesoov ja panin selle kõrvale.
Ma pidin sõitma Porisse teenima, samas polnud mul sõiduks raha. Mõtlesin, et astun usus välja ja nii palju mul kütust veel on, et sinna sõita ja minna Pori tänavatele evangeliseerima. Samas kogesin Püha Vaimu õhutust avada see kiri. See oli täis 100- ja 200euroseid, kokku umbes 1000 eurot.
Nutsin jälle, tundes tänu Jumala hoolekande eest. Samas pidasin oma lubadust osta nii jõulukingid, jõulusingi kui kõik muu vajaliku, ja seda ma ka tegin. Peab tõdema, et hiljem Poris olles tegutsesin heas võidmises, kuna olin saanud sellise kinnituse Jumalalt…
Oleme tänase kasvava põlvkonnana ühiskonnas täielikult võõrdunud Jumalast. Tean enda kogemusest, et paljud noored suletakse erinevatesse asutustesse, kellest lõpuks saavad nagu hulkuvad koerad, kes jooksevad siia-sinna ja kellel pole vanemaid. Selle tagajärjed võivad olla laiaulatuslikud.
Pealegi aktsepteerib tänapäeva ühiskond kõike. Ema ja isa rollid perekonnas on täiesti pahupidi pööratud. See aga põhjustab palju psüühiliselt haigeid lapsi, kellega ühiskond ei suuda toime tulla. Neist lastest ja noortest peavad tulevikus samuti saama emad ja isad. See on üks korralik pomm meie all, kui selle suhtes kohe praegu midagi ette ei võeta.
Praegu on aeg, kus Jumala sõna peab levitama kõikjal, et saaksime tagasi selle kristliku aluse, mis Soomel on kunagi olnud. See tee, mida mööda praegu minnakse, on raudselt hävingu tee, kui kohe midagi ette ei võeta. Tean seda omast käest, kuhu sellised asjad ja hülgamine viib, mis inimestega juhtub ja millised olukorrad võivad nende elus tekkida. Kuid just seda teed oleme kahjuks liikumas. Seetõttu on just praegu muutuste aeg.
Koguduste ülesanne on valvata Jumala tahte ja sõna täitmise üle, kuid sellega pole toime tuldud? Tahaksin paluda Jeesuselt andeks Soome koguduste tegemata jäänud töö pärast. See töö peab toimuma väljaspool kogudust. Me ei saa jääda oma mõnusasse mulli, vaid me peame minema välja.
Olin ühel kristlikul väljasõidul, kus nägin nägemuse Soome koguduste tulest, mis oli üksnes väike leek, sest kogudused panid tulle vaid väikesi laaste ja pahna. Nägin, et see tuli võib kustuda.
Meil pole enam aega heita tulle laaste, vaid me peame astuma tulle ja unustama kõik muu, lootes kõiges Jumala peale. Siis läheb koguduse tuli suureks ja saab nähtavaks.
See kõik avaldab mõju kogu ühiskonnale, kes täna on nagu hirmu ühiskond, kus kardetakse nii koroonat, Venemaad kui paljut muud. Palju on räägitud toidu puudusest ja näljahäda võimalikkusest.
Usun, et Jumal on meiega olnud üsna pikameelne, sest me peaks tegema ikka seda, mida Jumal soovib. Jumal ootab Soome koguduselt eelkõige seda, et saavutatakse kaotatud ühtsus ja üksmeel. Üksnes nii saame kogudusena tagasi sinna, kus peame olema. Inimesed peavad andestama ja olema teiste suhtes armulised.
Vahel teeb üks üht ja teine teist ja lõpuks pole ühtset tulemust. Kuid ma usun, et Jumala esmane tahe on see, et hakkaksime omavahel taas läbi saama ja kristlaste endi osadus saaks üles ehitatud, et me oleksime võimelised ajama ühist asja.
Apostel Johannes räägib sellest palju, öeldes: “Kui nad vaid oleksid üks ja armastaksid üksteist.” Kui ma usklikuks sain, ütlen ausalt, et olin kristlastes täiega pettunud. Arvasin Piibli põhjal, et nad on kui õed ja vennad, aga ma sattusin korralikule lahinguväljale. Ma ei suutnud seda ära imestada.
Samas otsustasin, et ma ei taha sellega kaasa minna ja tahan teha seda, millest Jumal mulle on rääkinud. Ja nii nagu Meie Isa palves on öeldud: “Sinu tahtmine sündigu!”, siis inimesed peavad mõistma, et nad peavad ka ise selleks võimaluse andma, et Jumala tahe võiks sündida.
Olen nii tänulik selle armu eest, et saan siin olla. See on tõeliselt imeline. Aitäh, et olen saanud teid julgustada. Samas tahan kõnetada Soome kogudusi ja öelda, et aeg on tõusta ning parandada meelt. Peame tõusma sellele positsioonile, kus peame olema.
Samas teile, kes te pole veel Jeesust oma Issandana vastu võtnud: tehke see otsus ja tehke seda täna. Täna on just õige hetk selleks, et võtta Jeesus oma ellu. Tema on tee, tõde ja elu, kes annab sulle ka uued vaimu silmad, millega näha maailma täiesti uuel moel.
Mäletan, kuidas ma ise usklikuks saades nägin nagu kardina langemist ja seda, kui kaunis see maailm on. See on uskumatult imeline paik koos oma värvide ja kõigega, hoopis teistsugune, kui oled harjunud nägema. Täna on tõeline päästepäev.
Olen 35-aastasena kogenud elus igasuguseid äärmusi, käinud ära teispoolsuses ja näinud ära pimeduse riigi, kuhu oleksin ka ise sattunud, kui Jeesus poleks mind päästnud. Samas olen kogenud rohkelt Jumala imesid ja mul on usklik abikaasa. Mu elus on palju toimunud, mis on alus, millelt koos abikaasaga viia edasi Jumala sõnumit just nõnda, nagu Jumal selleks võimalusi annab.
See on imeline ja usun saavat suureks julgustuseks selle, et keegi ei saa langeda nii põhja, et Jeesus temani ei ulatuks. Aga uskliku töö on alles siis lõpetatud, kui ta on päriselt surnud.
SAMPPA PALO
