Valed: Läbimurde blokeerijad
Läbimurret takistab harva nähtav mäss. Tavaliselt piiravad seda mõistlikud järeldused. Kõige ohtlikumad valed ei tundu kurjad, need tunduvad arukad. Need väljenduvad järgmiste mõtetena:
“Ma olen lihtsalt realistlik.”
“Ärme lähe üle oma võimete.”
“Ma ei taha jälle pettuda.”
“Ma olen lihtsalt selline.”
“Ma lihtsalt olen alandlik.”
Ükski neist lausetest ei kõla mässuliselt. Need kõlavad küpselt. Üks loogiline vale on järeldus, mis loomulikule mõistusele tundub loogiline, aga mis on vastuolus sellega, mida Jumal ütleb. See kõlab targalt ja tundub vastutustundlik, kuid tegelikult alandab see vaikselt ootusi. Ja kuna see kõlab intelligentselt, vaidlustame seda harva. Paljud meie suurimad piirangud ei tule negatiivsusest, vaid tulevad vaevu hoomatavast kokkuleppest mõtetega, mis on vastuolus sellega, mis on võimalik.
Neli loogilist valet, mida arukad inimesed usuvad
Paljastagem neli loogilist valet, mis vaikselt vähendavad usku, vähendavad rõõmu ja piiravad läbimurret.
1. Loogilised valed tunduvad vastutustundlikud:
“Ma olen lihtsalt realistlik.”
“Me peame vaatama fakte.”
“Selline on olukord.”
Faktid ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui faktid muutuvad meie mõtlemise ja tegemise kõrgemaiks autoriteediks.
“Sest me käime usus, mitte nägemises” (2Kr 5:7). Usk ei eita reaalsust, see lihtsalt keeldub laskmast sellel öelda viimase sõna.
Loogika ütleb: “See on võimatu.”
Usk ütleb: “Koos Jumalaga on kõik võimalik.”
Kui me vähendame oma mõtlemise selleni, mida saame mõõta või ette ennustada, kahaneb meie läbimurdevõime. Vastutus muutub piirangu õigustuseks. Mõnikord on see, mida me nimetame tarkuseks, lihtsalt kokkulepe sellega, mida näeme.
Küsigem endalt: “Kas oleme realistlikud või nõustume laega?”
2. Loogilised valed põhinevad varasemal kogemusel:
“Enne see ei töötanud.”
“Ma olen lihtsalt selline.”
“Siin ongi selline kultuur.”
Me kasutame eilseid tulemusi, et ennustada homseid võimalusi, aga Jumal ei ole piiratud meie ajalooga. Minevikul ei ole väge blokeerida, aga minevikule rajatud järeldustel on.
“Unustage endised asjad… Vaata, mina teen uut!” (Js 43:18-19).
Mineviku pettumus võib vaikselt muutuda uskumuste süsteemiks. Läbikukkumisest võib saada identiteet. Ajaloost võib saada saatus. Kuid mineviku kogemused peaksid olema viitepunktid, mitte prohveteeringud.
Mul on olnud hetki, kus olen öelnud: “Ma olen lihtsalt realist.” Aga tegelikult mõtlesin: “Ma ei taha jälle pettuda.” Läbimurre nõuab julgust uskuda, et seekord võib olla teisiti.
Tõeline küsimus ei ole: “Mis juhtus enne?” vaid: “Mida Jumal praegu ütleb?”
3. Loogilised valed kaitsevad meid pettumuse eest.
Peale haiget saamist või pettumist ütleb midagi meie sees: “Ärme lähe üle oma võimete.” Me vähendame visiooni vältimaks valu. Me langetame ootusi, et vältida südamevalu. See tundub tark. See tundub turvaline. Aga turvalisus võib saada meie potentsiaali laeks.
“Aga talle, kes suudab teha ääretult rohkem kui oskame paluda või isegi mõelda… “ (Ef 3:20).
Kui me vähendame seda, mida küsime ja piirame seda, mida peame võimalikuks, siis limiteerime ka seda, millisesse vastuvõtmise positsiooni me ennast asetame. Oma südant pettumuse eest kaitstes võime kaitsta seda ka läbimurde eest.
Ma ei tahtnud varem kuulata lootuse jutlustajaid, kuna kartsin uuesti pettuda. Siis aga mõistsin, et on kaks viisi elada: 1) lootusetu elu ilma pettumusteta ja 2) lootust täis elu mõningate pettumustega. Teine valik on kindlasti riskantne, aga samas on see uks kujuteldamatutesse võimalustesse.
Lootus ei ole naiivne. See on julge. See julgeb taas uskuda. See julgeb uuesti oodata. Ja kui me valime lootuse peale pettumist, kuulutame sellega, et kogemus ei saa viimast sõna, vaid Jumal saab.
4. Loogilised valed maskeeruvad alandlikkusena:
„Ma olen lihtsalt alandlik/tagasihoidlik.”
“Mul puudub vajalik oskus/anne.”
“Keegi teine võiks seda paremini teha.”
Me nimetame seda alandlikkuseks, kuid tihti on see nõustumine ebapiisavusega, mitte nõusolek armuga.
„Ärge pidage end enam väärt olevaks, kui te peaksite, vaid mõelge iseenda kohta kainelt hinnates.” (Rm 12:3).
Kaine mõtlemine on täpne mõtlemine. Tõeline alandlikkus ei tähenda enda vähemaks pidamist, see tähendab mõtlemist vastavuses sellega, mida Jumal ütleb. Kui Jumal ütleb, et sa oled kutsutud, varustatud ja väestatud, siis väiksema mõtlemisega nõustumine ei ole alandlikkus, see on ekslik loogika.
Võlts alandlikkus hoiab meid nähtavuse eest kaitstuna, aga see hoiab meid ka mõju avaldamisest eemal. Me ei austa Jumalat uskudes, et oleme võimetud. Me austame Teda, usaldades meie elus olevaid armuande.
Tõeline oht
Need valed ei tee meist mässajaid. Need teevad meist passiivsed. Need ei pane meid Jumala eest põgenema. Need panevad meid Tema suhtes vähem ootama. Need vähendavad ootusi. Need vähendavad julgust. Need vaikselt vähendavad rõõmu.
„Täitku lootuse Jumal teid kogu rõõmu ja rahuga, kuna te Teda usaldate.” (Rm 15:13).
Rõõm ja lootus on usu tõendiks. Arukad inimesed ei usu tavaliselt ilmselgeid valesid. Nad usuvad loogilisi valesid.
Kokkuvõtteks, enne mingi mõttega nõustumist küsi: „Kas see on kooskõlas sellega, mida Jumal ütleb?”
Mitte iga mõistlik järeldus ei vääri meie nõusolekut. Usk ei ole loogikavastane, see lihtsalt vastab kõrgemale loogikale. Läbimurre ei alga mitte siis, kui olukord muutub, see algab siis, kui muutub meie nõusolek. Ja see algab hetkel, kui keeldume loogikal laskmast seada meie lage.
STEVE BACKLUND
