Aga kui ärkamist ei tulegi?
Enne kui lõpetame vaimuliku ärkamise uurimise, soovin veel käsitleda ühte tõsist küsimust: aga kui ärkamist ei tulegi?
Mis siis, kui linn või piirkond, milles elad, ei saa veel aastakümneid kogeda tõelist ärkamist, milliseks siis selle puhtus, moraal ja vaimulik olukord kujuneb?
Aga sinu kogudus? Mõni aastakümme on möödunud sellest, kui ärkamise kevadine veevool viimast korda uhtus sellest üle ja kogeti tõelist uuenemist. Sellest alates on olnud peaaegu vaikne. Keegi on vahetanud elukohta teisest piirkonnast ja mõni on tulnud noortetegevusest, kuid ärkamist pole esinenud.
Kui külma rahuga vaatad olukorda, pead tunnistama, et koguduse sisemine temperatuur ei ole nii kõrge, kui see peaks olema ja kasv väljapoole on väga kesine. Ikka vähesemad leiavad tee kogudusse ja koguduse tähendus piirkonnas nõrgeneb aasta aastalt.
Iga koguduse kuvand ei ole päris selline, kuid see kehtib paljude kohta.
Igal juhul! Oletame, et kui tulevastel aastakümnetel taoline areng jätkub, siis milline on olukord meie kogudustes kahekümne viie aasta pärast?
Milline on siis palveelu koht või kuidas on läinud hingehoidjate aktiivsusega?
Võiksime esitada veel teisi küsimusi, kuid see pole vajalik. On mitmeid loomulikke arenguid, mis juhtuvad, kui me ei näe põhjalikku vaimulikku ärkamist.
Esimene, mis toimub, on mitme tunnistava kristlase suundumine arengus aeglaselt kuid kindlalt vaimuliku surma poole. Paljud on juba libisenud üle piiri ise seda märkamata. Neil on nimi, et nad elavad, kuid nad on surnud.
Julgen väita nii kohutavaid asju, kuna olen igas ärkamises kohanud selliseid inimesi.
Nad ei ole lahkunud kogudusest ega läinud püherdama maailma rasketesse avalikesse pattudesse. Ometi on nad andnud ruumi patule oma südames ega ole toitnud oma hinge nii kaua, et nad on tasapisi kustutanud Vaimu elu eneses.
Mõistame seega, et üksnes sügav vaimulik ärkamine võib aidata inimesed jälle õigetesse rööbastesse, äratada magajad, anda elu surnutele ja uuesti päästa koguduse elutud liikmed.
Üksnes kõrguse Vaim, ärkamise Vaim, võib elustada meie koosolekuid, õpetada meid armastama oma Piiblit ja tegema meist tõelised palvetajad.
Veelkord: kui me ei koge peatselt tõelist vaimulikku ärkamist, siis meie ja meie organisatsioon saab üha kasutuskõlbmatumaks ega sobi me enam kuidagi algava ärkamise vahendajaks.
Seda on osutanud kogemus. Kui jutlustaja ‒ tüüpiline evangelisti andi omav äratusjutlustaja ‒ elab kaua eemal ärkamisest, on tal eriti raske leida taas see eriline and, mida ta kord omas.
Sama kehtib koguduse kohta. Olen aastaid otsinud kogudust, mis on kord jahtunud, kuid siis terviklikult ärganud ja uuenenud ning saanud ärkamise kandjaks, kuid ma ei ole leidnud.
Ise asi on, et Jumal on saanud puudutada üksikuid inimesi ja teha neist endale tööriista. Seda imet olen näinud mitu korda, aga ma pole kunagi näinud organisatsiooni, ei suurt ega väikest, tervikuna uuesti noorenenuna.
Miks paljud maailma suurtest ärkamistest on pidanud looma uue organisatsiooni? Miks vanu kirikuid ja palvemaju ei saanud kasutada ega täita uue eluga?
On tõsi, et ärkamine tuli sageli sellisel kujul, et vanad kristlased ei tundnud Jumalat olevat uues liikumises. Kuid tõde on ka see, et vanad organisatsioonid olid jäigastunud nii põhjalikult, et need ei suutnud enam olla ärkamise nähtavad kanalid.
Loodan, et sa mõistad, et see ei ole rünnak organisatsiooni vastu, vaid rünnak vaimuliku surma ja organisatsiooni tegevuse lõtvumise vastu. Seepärast loodan ja palvetan, et sellest saaks hoiatushüüd, mis aitab kellelgi ärgata ja otsida uusi väljundeid.
Me ei saa eitada, et mitmed kogudused on jahenemas. Me ei saa eitada ka seda, et jahtumine on kohati juba toimunud tõsiasi.
Meil on mälestusi möödunud päevade ärkamistest, kuid meil ei ole ärkamist täna. Kord korra järel on juhtunud usklike noortega vesteldes nii, et nad on hämmastusega küsinud:
„Ärkamine, mis see veel on? Oleme kuulnud, et seda on olemas, kuid meie ei ole seda näinud. Me ei tea, mis see on.”
Nii kaua, kui seda sel viisil alandlikult küsitakse, on veel lootust.
Vahel on mindud nii kaugele, et ei olda enam huvitatud vaimulikust ärkamisest, vähemalt mitte praktikas. Ütle, kuidas saaksid inimesed, kes ei tea, mis ärkamine on ega ole sellest huvitatud, olla ärkamise vahendajaks ja edasikandjaks? See on sama võimatu nagu tule kandmine jääanumas.
Seetõttu peab Jumal otsima teisi astjaid ja jätma meie kiriku selle kangestunud vormidega kõrvale.
„Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt.”
Jumal aidaku meid!
Kui ärkamine varsti ei alga, siis lõhe meie ja pöördumatu maailma vahel kasvab ikka suuremaks ja raskemini ületatavamaks. Ma ei mõtle muidugi vaimulikku piiri, mis selgelt ja sügavalt peab osutama Jumala riigi ja maailma vahelisele erinevusele, vaid mõtlen seda saatuslikku eristatust, kuhu oleme sattunud.
Kui ärkamise Vaim, elu Vaim, ei saa meid uuesti hallata, saab meie usk üha ohutumaks, ebahuvitavamaks ja mitte midagi ütlevamaks ning selle maailma lapsed veenduvad ikka rohkem, et nad saavad ka ilma selleta hakkama. Kui me ei saavuta ärkamist, mõned meie lähedased ja armsad, sugulased ja sõbrad, lapsed, õed ning vanemad elavad ja surevad päästmatuna. Nad on elanud ja ka edaspidi elavad meiega samas majas. Nad on kuulnud meie vestlusi ja jälginud meie elu. Oleme söönud sama laua ääres ja maganud sama katuse all. Kuid kui Issand kogub omad kokku, siis päästetute ja päästmatute vahele tuleb igavene lahutus.
Sisemiste silmadega näen just sellel hetkel kahte usklikku isa. Tunnen neid isiklikult. Mõlemal on päästmata poegi ja mõlemad on pommitanud taevast palvetega oma laste päästmiseks. Olen olnud koos nendega põlvedel ja kuulnud nende palveid. Korduvalt on palveid katkestanud nende tugevate meeste nuuksed. On liigutav näha neid täiskasvanud mehi nutmas nagu väikeseid lapsi poegade pääste pärast. Nad on palunud ka mind:
„Aita meil palvetada poegade pärast.”
Olen teinud oma parima, lastes nende mure oma südamesse. Kuid palvevastus viibib ikka veel, Jumal teab kui kaua.
Tuhanded teised isad ja emad tunnevad samal viisil ja võitlevad samasugust võitlust. Kui ärkamine saabub, kogevad paljud nendest isadest imelisi palvevastuseid, kuid kui see ei tule, võivad nad purunenud südamega langeda hauda, nägemata kunagi oma lapsi Jumalale võidetuna.
Kõige selle ees tahan kogu südamest hüüda endale ja teistele:
„Ole valmis, et Jumal saab kasutada sind vahendina kellegi jaoks nendest, kes oma elu ja patuga purustavad oma isa ja ema südame.”
Lase ärkamise Vaimul haarata sind, nii et saad olla kaasa haaramas teisi.
„Jumal, saada ärkamine ja alusta minust!”
FRANK MANGS
